"Minu Guatemala" Kaja Kahu

Super meelelahutus kaanest kaaneni! Järjekordselt selline raamat mida ei saa käest panna - oled lummatud ja tahad veel teada saada mida põnevat seal maal seal elava rahvaga toimub!
Naersin ja nutsin - just sellist raamatut ongi aeg-ajalt vaja lugeda! See tundub kõik nii uskumatu, et on olemas selline koht kus võidakse sind lihtsalt maha lasta selle pärast, et sul pole vargale mitte midagi anda!
Plaanime ise aasta lõpus Venetsuelasse minna ja olen lugenud ning kuulnud, et ka seal võidakse sul lihtsalt kõri läbi lõigata, kui sul pole röövijale mitte midagi anda! :S Jube!
Saan aru, et niimoodi võidakse käituda rikaste inimestega, kuid kohutav oli teada saada, et ka lihtrahvas peab kogema sellist hirmu ja terrorit. Bussijuhte tapetakse maffia poolt ainult sellepärast, et bussijuhid ei jõua õigesse kohta õige rahasummaga kohale. No tule taevas appi, kuidas siis niimodi elada saab? Ja inimesed tahavad veel bussijuhtideks saada? Pöörane!
Olen kuulnud ka seda Venetsuela kohta, et võid minna uhkesse restorani sööma teades, et no sinna ikka keegi sind röövima ei tule, kuid ikkagi peatuvad autod restorani ees kinni ja maffia jõuk tuleb ning tühjemdab kõikide restoranis viibivate inimeste taskud ja käed, kaelad, kõrvad - kusjuures kõrvarõngaid ei paluta sul viisakalt ära võtta vaid tõmmatakse lihtsalt küljest! :( Kuid sellest raamatust lugesin, et ka tavalise liinibussiga sõites võib juhtuda nii, et kriminaalne pande peatab lihtsalt bussi ja tühjendab kohalike inimeste taskuid ja vara. Pean veelkord mainima - PÖÖRANE!
Klasside vaheline käitumine mind ei üllatagi, kuna seda olen juba näinud "mehko seebikatestki"... kuid kurvaks teeb see ikkagi, kui juhtub selline lugu, et üks kohalik elanik keelas oma lastel ja ka laste ihukaitsjatel omavahel rääkimast ja kui laps kord kõnetas oma ihukaitsjat siis sõimas isa: "SELLEGA meie peres ei räägita!"
Nalja sai muidugi nii palju, et itsitasin vahepeal kõht kõveras päris pikalt. Kasvõi see kuidas autor viskab nalja oma keeleõpingute kohta, see kuidas ta tennisetreeneriga suhtles. Ja see kuidas ta arsti juurde minnes peab reageerima nimele: "Kaha Kauu!" Kõik keelelised eripärad nii nagu Kajat segas "donaks" kutsumine ja siis veel "mamitaks", mis tõesti kõlab meile nagu mingi mammi, kes meie tegelikult ju olla ei taha. Aga neile on see täiesti normaalne.
Ühe tõesti asjaliku toidutegemise nipi võrra sain ka targemaks - nimelt, kui soovid teha loomaliha välisfileed grilli peal nii, et ta vintskeks ei jää siis tuleks liha enne grillimist paariks minutiks ananassiviiludevahele panna. Mmmm, seda peab proovima, igatahes kõlab küll väga isuäratavalt. :)
Ja sellest turvamehe loost ei saa ka üle ega ümber. Tõesti uskumatu, et kusagil peab sul pidevalt keegi seljataga kõndima - ma arvasin, et see on ainult filmidiivade asi! :S
Samas, nii nagu raamatust võis lugeda, kui keegi ikka tahab sinu surma siis ei aita aiaga piiratud alal elamine ja tohutute turvameeste armee sind, vaid tullakse ja tapetakse sind ka oma kodu ukse ees lihtsalt ära. Kohutav! :S
Tore, et sealne rahvas on vaatamata nendele õudustele nii heatahtlik ja rõõmus ning lootusrikas. Ei torise-virise ja ei anna alla. Tundub, et nad on tugevad inimesed - no indiaanlased peavadki tugevad olema, kui nad on vaatamata kõigile mis neile on tehtud suutnud ellu jääda. Ja Maiadest me ei räägigi - need on nii müstiline ja tark rahvas. Vahva, kui on võimalus nende elukohti külastada.
Kõik vaatamisväärsused ja kohad millest Kaja rääkis tundusid nii põnevad, tahaks isegi minna dzjunglisse nööridega mäest alla laskma, vulkaani otsa ronida ja ehtsat laavat oma silmaga näha, tohutu kose alla jalutada ja mõnusas soojaveeallikas kümmelda. Muidugi sellised kalju äära peal autodega sõitmised, nii et iga kurvi peal võib tunduda, et kukud kohe alla on päris kõhedust tekitavad, kuid samas põnev kogemus, millest vist ära ei ütleks. :)
Rõõmu tegi see, et autorit see riik nii palju mõjutas ja muutis teda paremuse poole. Kõik eestlaslikud eelarvamused ja hirmud kadusid ja hea oli lugeda, et Kaja ei kartnud enam inimestega suhelda vabalt ja ei kartnud enam vigu teha ja seetõõtu sai ka veel ühe keele suhu! Super tubli! See annab ka mulle lootust, et äkki ikkagi ühel päeval saan ma vene keele endale selgeks, mida mul oleks ka siin Eestis vaja! :)
Raamatu lõpus kirjutab Kaja kudias ta käis ka oma turvamehe Maxi kodus ja nägi, et ta saab ainult 2 korda kuus vett ning elamine on väike. Aga Max ise oli rõõmus ja õnnelik ka selle üle mis tal on. Ainuke soov oli tal see, et ta saaks raha koguda ja veel ühe toa juurde ehitada, et ta kaks poega saaksid oma toa. Max ütles, et tal oleks vaja selleks ainult meie rahas 1000 krooni e. 63,91 eurot. Lugedes lootsin, et äkki Kaja on nii lahke ja annetab Maxile selle raha, kuid kahjuks ei juhtunud see nii. Kuid võibolla Max ei oleks seda raha ka vastu võtnud, ei tea kunagi.
Vaatamata kõigele õuduslugudele on mul tunne, et käin kõigepealt Venetsuelas ära ja võibolla järgmisena läheme Guatemalasse. :) Aitähh Kajale väga toreda lugemise eest! Teen ettepaneku, et kirjutaksid ka edaspidi mõnest vahvast riigist kuhu iganes teie elutee teid viib! Jõudu!

"Mina olen ookean - lapseootel keskkonnateadlase päevik" Sandra Steingraber

Kui seda raamatut lugema hakkasin ei osanud oodata, et see saab olema nii raske. Kõik need keerulised seletused kõikidest ökoloogilistest juhtumitest. Liiga detailne, et oleks olnud nn. mõnus lugeda.
Aga palju uusi teadmisi sain sellegipoolest. Kasvõi seee, kui hull on olnud Jaapanis inimeste elu tänu sellele, et on lastud kemikaalne veekogudesse. Samuti shkeeris mind teada saamine, et kõik need kemikaalid hävitavad ka praegu meie maailma. Õnneks oli hea lugeda, et mõni kemikaal pole kunagi Eestis kasutusel olnud, kuid ikkagi tegi selle raamatu lugemine mind ettevaatlikumaks. Pean tegelikult siiani koguaeg oma kallile mehele korruama, et ta sipelgamürki ei kasutaks vaid äädikat või meresoola sipelgate eemale tõrjumiseks kasutaks.
Tegelikult juba enne selle raamatu lugemist hakkasin ma prügi sorteerima. Mitte küll nii nagu ma unistaks, kuid vähemalt nii palju kui mul võimalik. Aga kilekottide kasutamist mul ei õnnestu kuidagi vähemaks organiseerida. :S Tunnistan, et olen selle kohapealt halb inimene.
Tänu sellele raamatule olen mõelnud ka selle peale, et huvitav millist elu hakkavad meie lapsed elama? Kas mul õnnestub neid kasvatada sellisteks, et nad ei hävita meie maailma? Kasutaks vähem vett, elektrit ja sorteeriks prügi? Eks see ole meie enda teha.
Ma isegi ei taha kirjutada siin nendest jubedatest väärarenguga sündinud lastest mida Sandra väga detailselt analüüsis - miks, kuidas, millal, miks? Oeh, pisar tulbe silma - eks see on sellepärast, et ma ise olen ema ja ma ei tahaks, et keegi midagi sellist peaks oma elus läbi elama. Jube!
Selle raamatu kirjtuamine oli tõesti vajalik - kõikide selliste asjade kirjutamine on vajalik, et inimesed avaksid oma silmad ja ei hävitaks maailma meie ümber. See raamat võiks olla keskkoolis kohustuslik kirjandus, et juba varakult saaksid inimesed aru, kui oluline on elada nii et sa arvestaksid kõigega, mis sinu ümber toimub! Ja loomulikult on see raamat tõesti asjalik nendele kes planeerivad beebisid ja kes on beebiootel ning kõigile emmedele-issidele! Loodan väga, et see raamat jõuab inimesteni ja inimesed muudavad ennast. Mina olen ennast kindlasti muutnud!

"Minu Nepaal" Kaia-Kaire Hunt

Täiesti kohutav. Südant lõhestavalt kohutav! Mitte raamat, vaid see milline elu Nepaalis on. Ma olen totaalselt šhokeeritud ja arvan, et ei saa öösel ka magada, kuna mõtlen kõige selle peale.
Pole keskkoolist saadik geograafia peale mõelnudki ja ka seda kus kohas see Nepaal siis asub? Päris huvitav oli kaarti pealt üles otsida ja uuesti avastada milline see Nepaal siis välja näeb ja kus ta täpsemalt on.
Olen sõpradelt kuulnud, kes on Indias käinud, et seal on tohutult räpane ja poodides naistega ei suhelda, kuigi ostusoovi avaldas just mu sõbranna, vaatamata sellele rääkis müüa siiski vaid tema mees-soost kaaslasega.
Arvan, et ma ei taha kunagi Nepaali sattuda, mind ei kutsu üldse need "jumalikud" mäed, viirukilõhnad, meditatsiooni ja alternatiivmeditsiini maa. Arvan, et see ei ole normaalne, et inimene peab ise oma jalaluu murdu ravima ja see ei ole minu meelest inimlik, et keegi peaks sellist valu üksinda kannatama nii, et abi pole võimalik saada.
See mida autor seal muidugi kohalikele lastele tegi on üllas ja vääriks tunnustust! Lastest on ikka kahju, kui nad on üksi jäänud. See oli ikka tõesti kurb, kuidas üks laps oli oma surnud ema kaisus maganud, kuni ta lõpuks avastati. :´(
Kõige jälestusväärsem oli minu jaoks selle teada saamine kui ajast maas ikka sealne rahvas on. See lugu, kuidas naine oma lapsega kaljuserval turnis ja laps seljast alla kukkus ning puu külge rippuma jäi šokeeris mind kõige rohkem. Minu jaoks on see täiesti mõistmatu, et kuidas ei saa siis last sealt päästa? Ja mis IDIOODID seal külas elavad - et kogu küla rahvas otsustab, et peavad lapse kividega surnuks loopima, et ta nälja või külma pärast sinna ära ei sureks? Minu meelest peaks kogu selle küla elanikud kividega surnuks loopima!!!
Ja muidugi sellest ma ei saa aru, et mis õigusega Nepaali mehed ei tee mitte midagi ja naised peavad kõik nende eest ära tegema? Haiglane rahvas!
Olen küll tolerantne ja üritan erinevatest rahvustest aru saada aga vot nendest ma lihtsalt aru ei saa. Aga võibolla ma ei tahagi aru saada.
Hmm, mis mind veel naerma ajas oli see, et miks autor nimetas oma haamri käsitlemise oskust tulenevat eelkõige sellest et ta on Nõukogude Liidu aegne naine? Mina ei mäleta midagi Nõukogude Liidust kuid oskan sellele vaatamata haamrit kasutada.
Kuid üldiselt oli raamat väga põnevalt üles ehitatud. Mõtlesin pidevalt, et miks ma küll seda loen, kui mind häirivad faktid aina välja vurasid, kuid millegipärast ei saanud ka raamatut sinnapaika jätta ja lugesin ikkagi lõpuni.
Hea meel, et autor leidis midagi enda jaoks Nepaalist ja tunneb selle üle rõõmu! Kindlasti kavatsen ka annetada väikestele lastekodulastele raha, et nad saaksid puuvilju tihedamalt turule ostma minna.

"Minu London" Anu Samarüütel-Long

Minu jaoks on olnud London alati midagi väga väärikat ja kuninglikku. Samuti on mulle alati meeldinud Londoni linnapildis punased kahekordsed bussid ning telefoni putkad - olen alati mõelnud, et kui kunagi Londonisse satun siis teen kindlasti pilti sellest, kuidas sõidan punase bussiga ja sellest, kuidas ma räägin punases telefoniputkas mängult telefoniga juttu. :)
Anu "Minu London" pakkus mul koheselt huvi mitte ainult Londoni pärast vaid eelkõige moekunsti teema tõttu. Nimelt juba väikese tüdrukuna ütlesin kõigile, et kui ma suureks saan siis minust saab moekunstnik. :) Nüüd siis saingi oma tohutut huvi rahuldada lugedes sellest, kuidas see disaineri elu oleks olnud.
Raamatut lugedes tuli mul väike kadedus peale, et oleks võinud ju rohkem pingutada ja oleks kah saanud tegeleda millegi loomisega. Eks kõike saab veel muuta! :)
Eks oli ka hea lugeda sellest, et ma pole ainuke kes võiks puhkeda nutma, kui keegi kritiseeriks minu tehtud tööd. Mäletan juba põhikoolis, kui pidin tegema kunstitunnis kodutöö oma nimetähtedest. Tore oli see, et mu isa veel andis mulle idee, et ma kasutaks kuidagi hõbepaberit. Lõikasingi ja kleepisin hingega huvitavad nimetähe kujutised ja kui siis seda pilti õpetajale näitasin vastas ta vaid: "Hissand, mis jubedus see veel on?" Mäletan, et sain vist oma esimese 3 joonistamises. :) Olin nii pahane ja mõtlesin siis, et ei taha enam vist kunagi midagi joonistada. Vaatamata sellele proovisin peale põhikooli lõppu ka kunstikooli sisse saada ja peale keskkooli ka Tartusse maastiku arhitektuuri õppima minna, kuid nendest unistustest ei tulnud midagi välja. :)
Praegu olen kodus harrastanud pärlitest ehteid meisterdada ja tikin vahel oma lastele pluuside peale vahvaid pilte. Kuid see on ka kõik mis on minu kunsti- ja disainimaailmast järgi jäänud.
Mulle väga meeldis, kuidas Anu kirjeldas oma tundeid, et ta tõesti ei ole inimene, kes suudaks kellegi karjumist kannatada ja seetõttu ei teinud "chairman"-i pahandamise peale ka ust lahti.
Kindlasti tekkis mul ka äratundmisrõõm, kuidas ta kirjeldas oma telefonikõnet MiuMiu kontaktisikuga, et saada selle inimese e-maili kellele ta oma cv saatma pidi. Oleks arvatavasti sama moodi seal näost punasena higistanud, klimp kurgus ja hääl värisemas palunud korrata uuesti ja uuesti tema nime.
Anu kirjeldas ka väga elavalt oma jalutuskäike ja bussisõite Londoni tänavatel. Kuigi ise pole seal käinud tekkis tunne nagu jalutaks mööda tänavat ja elaks läbi sama mida Anugi tundis. Tahaks ka ise teha ühe väikese pikniku kahekordse punase bussi teisel korrusel sõites. :)
Jõudu Anule ja loodan südamest, et Anu saaks oma nime all luua oma kollektsiooni nii nagu ta sellest unistab. :)

"Minu Maroko" Kätlin Hommik-Mrabte

Kohe raamatu alguses tundsin palju rõõmu sellest, et see raamat on nii huvitav! Miks just huvitav? Võibolla sellepärast, et Kätlin kirjeldas täpselt samasuguseid tundeid nagu minulgi oli lapsepõlves. Pean ennast kristlaseks. Mind on üles kasvatatud pühapäevakooliga ja olen alati nii kaua, kui mäletan Jumalat uskunud. Lapsepõlves aga kiusati mind koolis ja mõisteti hukka minu usku. Öeldi, et kas sa tõesti usud, et pilve peal elab mingi metallist habetunud mehike, kes näitab näpuga ja otsustab kõige üle, mis maailmas toimub. Mäletan, et ei jaksanud üks hetk ennast enam kaitsta ja otsustasin, et parem ei räägi sellest.
Samuti oli mulle raskesti mõistetav Jeesuse lugu. Siiani ei mõista miks peab teda nii ülistama, kuid see selleks. Õnneks praegu ei mõista mind keegi enam hukka, kui ütlen, et usun Jumalat.
"Minu Maroko" meeldis mulle koheselt, kuna tundsin ära ise ennast. Kuid kõige parem oli see, et raamat pani mind tõesti teisiti mõtlema moslemi usku inimestesse. Olen käinud Türgis ja Egiptuses turismireisidel, kuid sealt jäid mulle meelde vaid ebameeldivad ja liiga pealetükkivad inimesed, kes iga hinna eest tahtsid mulle midagi pähe määrida. Türgist ostsin näiteks endale nahast mantli, kuigi mul sellel ajal polnud raha, et seda osta ja kui aus olla siis ei olnud mul seda ka vaja - kuid minu kallis elukaaslane tegi mulle kingituse. :)
Raamatut lugedes pani mind üllatama, kui tolerantsed ja sõbralikud võivad olla moslemid. See, et üks võhivõõras aitab lihtsalt Kätlinit üle piiri ja uuesti tagasi Marokosse on tõesti uskumatu lugu - mis tema selle eest siis sai?
See aga mind ei üllatanud, et Marokos võivad inimesed elada ka nn. puu all. Kogu jutt Fatima elust pani mind mõtlema täpselt sama moodi nagu Kätlinitki "Ma elan palees!" ja ma olen selle üle õnnelik! :D Vahel suudan ka mina täielikult argielu muredesse uppuda mõeldes, et kas sellel ka kunagi lõpp tuleb? Fatima lugu pani mind jälle mõtlema, et alati saab hullem olla ja tuleb nautida seda mis sul olemas on!
Kultuuriline erinevus meie ja marokolaste vahel on ikka tohutu. Ma ei kujuta ette, et ma elaks poolikus majas ja magaks kogu perega suure toa põrandal, peseks pesu käsitsi, valmistaks leiba köögi põrandal põlvili olles ning teeks oma hädad auku - kuid nagu Kätlingi ütles, inimene harjub kõigega ja kui midagi pole olnud siis ei oska ka sellest puudust tunda! Eks mäletan minagi seda aega Lasnamäel elades, kui polnud nõudepesumasinat - kaklesime vendade ja õega koguaeg, kelle kord on nõud ära pesta, kuna keegi ei tahtnud seda tegelikult teha! Nüüd on nõudepesumasin olemas ja ei kujutaks ettegi, et peaks nõud koguaeg ise ära pesema!
Kurb oli muidugi raamatu lõpp, et isa enam ei ole ja veel nii tobeda õnnetuse tõttu. Kuid mina tahan uskuda seda, et kui keegi meie elust lahkub siis oli see vajalik, et keegi teine saaks elada! :)
Kokkuvõttes mõtlen ma ikka, et maailm on täis huvitavaid inimesi ja mulle teeb see ainult rõõmu, kui mul on võimalus nendest rohkem lugeda ja neid tundma õppida!
Kätlinile suured tänud väga huvitava ja hariva raamatu eest!