"Minu London" Anu Samarüütel-Long

Minu jaoks on olnud London alati midagi väga väärikat ja kuninglikku. Samuti on mulle alati meeldinud Londoni linnapildis punased kahekordsed bussid ning telefoni putkad - olen alati mõelnud, et kui kunagi Londonisse satun siis teen kindlasti pilti sellest, kuidas sõidan punase bussiga ja sellest, kuidas ma räägin punases telefoniputkas mängult telefoniga juttu. :)
Anu "Minu London" pakkus mul koheselt huvi mitte ainult Londoni pärast vaid eelkõige moekunsti teema tõttu. Nimelt juba väikese tüdrukuna ütlesin kõigile, et kui ma suureks saan siis minust saab moekunstnik. :) Nüüd siis saingi oma tohutut huvi rahuldada lugedes sellest, kuidas see disaineri elu oleks olnud.
Raamatut lugedes tuli mul väike kadedus peale, et oleks võinud ju rohkem pingutada ja oleks kah saanud tegeleda millegi loomisega. Eks kõike saab veel muuta! :)
Eks oli ka hea lugeda sellest, et ma pole ainuke kes võiks puhkeda nutma, kui keegi kritiseeriks minu tehtud tööd. Mäletan juba põhikoolis, kui pidin tegema kunstitunnis kodutöö oma nimetähtedest. Tore oli see, et mu isa veel andis mulle idee, et ma kasutaks kuidagi hõbepaberit. Lõikasingi ja kleepisin hingega huvitavad nimetähe kujutised ja kui siis seda pilti õpetajale näitasin vastas ta vaid: "Hissand, mis jubedus see veel on?" Mäletan, et sain vist oma esimese 3 joonistamises. :) Olin nii pahane ja mõtlesin siis, et ei taha enam vist kunagi midagi joonistada. Vaatamata sellele proovisin peale põhikooli lõppu ka kunstikooli sisse saada ja peale keskkooli ka Tartusse maastiku arhitektuuri õppima minna, kuid nendest unistustest ei tulnud midagi välja. :)
Praegu olen kodus harrastanud pärlitest ehteid meisterdada ja tikin vahel oma lastele pluuside peale vahvaid pilte. Kuid see on ka kõik mis on minu kunsti- ja disainimaailmast järgi jäänud.
Mulle väga meeldis, kuidas Anu kirjeldas oma tundeid, et ta tõesti ei ole inimene, kes suudaks kellegi karjumist kannatada ja seetõttu ei teinud "chairman"-i pahandamise peale ka ust lahti.
Kindlasti tekkis mul ka äratundmisrõõm, kuidas ta kirjeldas oma telefonikõnet MiuMiu kontaktisikuga, et saada selle inimese e-maili kellele ta oma cv saatma pidi. Oleks arvatavasti sama moodi seal näost punasena higistanud, klimp kurgus ja hääl värisemas palunud korrata uuesti ja uuesti tema nime.
Anu kirjeldas ka väga elavalt oma jalutuskäike ja bussisõite Londoni tänavatel. Kuigi ise pole seal käinud tekkis tunne nagu jalutaks mööda tänavat ja elaks läbi sama mida Anugi tundis. Tahaks ka ise teha ühe väikese pikniku kahekordse punase bussi teisel korrusel sõites. :)
Jõudu Anule ja loodan südamest, et Anu saaks oma nime all luua oma kollektsiooni nii nagu ta sellest unistab. :)

"Minu Maroko" Kätlin Hommik-Mrabte

Kohe raamatu alguses tundsin palju rõõmu sellest, et see raamat on nii huvitav! Miks just huvitav? Võibolla sellepärast, et Kätlin kirjeldas täpselt samasuguseid tundeid nagu minulgi oli lapsepõlves. Pean ennast kristlaseks. Mind on üles kasvatatud pühapäevakooliga ja olen alati nii kaua, kui mäletan Jumalat uskunud. Lapsepõlves aga kiusati mind koolis ja mõisteti hukka minu usku. Öeldi, et kas sa tõesti usud, et pilve peal elab mingi metallist habetunud mehike, kes näitab näpuga ja otsustab kõige üle, mis maailmas toimub. Mäletan, et ei jaksanud üks hetk ennast enam kaitsta ja otsustasin, et parem ei räägi sellest.
Samuti oli mulle raskesti mõistetav Jeesuse lugu. Siiani ei mõista miks peab teda nii ülistama, kuid see selleks. Õnneks praegu ei mõista mind keegi enam hukka, kui ütlen, et usun Jumalat.
"Minu Maroko" meeldis mulle koheselt, kuna tundsin ära ise ennast. Kuid kõige parem oli see, et raamat pani mind tõesti teisiti mõtlema moslemi usku inimestesse. Olen käinud Türgis ja Egiptuses turismireisidel, kuid sealt jäid mulle meelde vaid ebameeldivad ja liiga pealetükkivad inimesed, kes iga hinna eest tahtsid mulle midagi pähe määrida. Türgist ostsin näiteks endale nahast mantli, kuigi mul sellel ajal polnud raha, et seda osta ja kui aus olla siis ei olnud mul seda ka vaja - kuid minu kallis elukaaslane tegi mulle kingituse. :)
Raamatut lugedes pani mind üllatama, kui tolerantsed ja sõbralikud võivad olla moslemid. See, et üks võhivõõras aitab lihtsalt Kätlinit üle piiri ja uuesti tagasi Marokosse on tõesti uskumatu lugu - mis tema selle eest siis sai?
See aga mind ei üllatanud, et Marokos võivad inimesed elada ka nn. puu all. Kogu jutt Fatima elust pani mind mõtlema täpselt sama moodi nagu Kätlinitki "Ma elan palees!" ja ma olen selle üle õnnelik! :D Vahel suudan ka mina täielikult argielu muredesse uppuda mõeldes, et kas sellel ka kunagi lõpp tuleb? Fatima lugu pani mind jälle mõtlema, et alati saab hullem olla ja tuleb nautida seda mis sul olemas on!
Kultuuriline erinevus meie ja marokolaste vahel on ikka tohutu. Ma ei kujuta ette, et ma elaks poolikus majas ja magaks kogu perega suure toa põrandal, peseks pesu käsitsi, valmistaks leiba köögi põrandal põlvili olles ning teeks oma hädad auku - kuid nagu Kätlingi ütles, inimene harjub kõigega ja kui midagi pole olnud siis ei oska ka sellest puudust tunda! Eks mäletan minagi seda aega Lasnamäel elades, kui polnud nõudepesumasinat - kaklesime vendade ja õega koguaeg, kelle kord on nõud ära pesta, kuna keegi ei tahtnud seda tegelikult teha! Nüüd on nõudepesumasin olemas ja ei kujutaks ettegi, et peaks nõud koguaeg ise ära pesema!
Kurb oli muidugi raamatu lõpp, et isa enam ei ole ja veel nii tobeda õnnetuse tõttu. Kuid mina tahan uskuda seda, et kui keegi meie elust lahkub siis oli see vajalik, et keegi teine saaks elada! :)
Kokkuvõttes mõtlen ma ikka, et maailm on täis huvitavaid inimesi ja mulle teeb see ainult rõõmu, kui mul on võimalus nendest rohkem lugeda ja neid tundma õppida!
Kätlinile suured tänud väga huvitava ja hariva raamatu eest!