Minu jaoks on olnud London alati midagi väga väärikat ja kuninglikku. Samuti on mulle alati meeldinud Londoni linnapildis punased kahekordsed bussid ning telefoni putkad - olen alati mõelnud, et kui kunagi Londonisse satun siis teen kindlasti pilti sellest, kuidas sõidan punase bussiga ja sellest, kuidas ma räägin punases telefoniputkas mängult telefoniga juttu. :)
Anu "Minu London" pakkus mul koheselt huvi mitte ainult Londoni pärast vaid eelkõige moekunsti teema tõttu. Nimelt juba väikese tüdrukuna ütlesin kõigile, et kui ma suureks saan siis minust saab moekunstnik. :) Nüüd siis saingi oma tohutut huvi rahuldada lugedes sellest, kuidas see disaineri elu oleks olnud.
Raamatut lugedes tuli mul väike kadedus peale, et oleks võinud ju rohkem pingutada ja oleks kah saanud tegeleda millegi loomisega. Eks kõike saab veel muuta! :)
Eks oli ka hea lugeda sellest, et ma pole ainuke kes võiks puhkeda nutma, kui keegi kritiseeriks minu tehtud tööd. Mäletan juba põhikoolis, kui pidin tegema kunstitunnis kodutöö oma nimetähtedest. Tore oli see, et mu isa veel andis mulle idee, et ma kasutaks kuidagi hõbepaberit. Lõikasingi ja kleepisin hingega huvitavad nimetähe kujutised ja kui siis seda pilti õpetajale näitasin vastas ta vaid: "Hissand, mis jubedus see veel on?" Mäletan, et sain vist oma esimese 3 joonistamises. :) Olin nii pahane ja mõtlesin siis, et ei taha enam vist kunagi midagi joonistada. Vaatamata sellele proovisin peale põhikooli lõppu ka kunstikooli sisse saada ja peale keskkooli ka Tartusse maastiku arhitektuuri õppima minna, kuid nendest unistustest ei tulnud midagi välja. :)
Praegu olen kodus harrastanud pärlitest ehteid meisterdada ja tikin vahel oma lastele pluuside peale vahvaid pilte. Kuid see on ka kõik mis on minu kunsti- ja disainimaailmast järgi jäänud.
Mulle väga meeldis, kuidas Anu kirjeldas oma tundeid, et ta tõesti ei ole inimene, kes suudaks kellegi karjumist kannatada ja seetõttu ei teinud "chairman"-i pahandamise peale ka ust lahti.
Kindlasti tekkis mul ka äratundmisrõõm, kuidas ta kirjeldas oma telefonikõnet MiuMiu kontaktisikuga, et saada selle inimese e-maili kellele ta oma cv saatma pidi. Oleks arvatavasti sama moodi seal näost punasena higistanud, klimp kurgus ja hääl värisemas palunud korrata uuesti ja uuesti tema nime.
Anu kirjeldas ka väga elavalt oma jalutuskäike ja bussisõite Londoni tänavatel. Kuigi ise pole seal käinud tekkis tunne nagu jalutaks mööda tänavat ja elaks läbi sama mida Anugi tundis. Tahaks ka ise teha ühe väikese pikniku kahekordse punase bussi teisel korrusel sõites. :)
Jõudu Anule ja loodan südamest, et Anu saaks oma nime all luua oma kollektsiooni nii nagu ta sellest unistab. :)
No comments:
Post a Comment