"Minu Guatemala" Kaja Kahu

Super meelelahutus kaanest kaaneni! Järjekordselt selline raamat mida ei saa käest panna - oled lummatud ja tahad veel teada saada mida põnevat seal maal seal elava rahvaga toimub!
Naersin ja nutsin - just sellist raamatut ongi aeg-ajalt vaja lugeda! See tundub kõik nii uskumatu, et on olemas selline koht kus võidakse sind lihtsalt maha lasta selle pärast, et sul pole vargale mitte midagi anda!
Plaanime ise aasta lõpus Venetsuelasse minna ja olen lugenud ning kuulnud, et ka seal võidakse sul lihtsalt kõri läbi lõigata, kui sul pole röövijale mitte midagi anda! :S Jube!
Saan aru, et niimoodi võidakse käituda rikaste inimestega, kuid kohutav oli teada saada, et ka lihtrahvas peab kogema sellist hirmu ja terrorit. Bussijuhte tapetakse maffia poolt ainult sellepärast, et bussijuhid ei jõua õigesse kohta õige rahasummaga kohale. No tule taevas appi, kuidas siis niimodi elada saab? Ja inimesed tahavad veel bussijuhtideks saada? Pöörane!
Olen kuulnud ka seda Venetsuela kohta, et võid minna uhkesse restorani sööma teades, et no sinna ikka keegi sind röövima ei tule, kuid ikkagi peatuvad autod restorani ees kinni ja maffia jõuk tuleb ning tühjemdab kõikide restoranis viibivate inimeste taskud ja käed, kaelad, kõrvad - kusjuures kõrvarõngaid ei paluta sul viisakalt ära võtta vaid tõmmatakse lihtsalt küljest! :( Kuid sellest raamatust lugesin, et ka tavalise liinibussiga sõites võib juhtuda nii, et kriminaalne pande peatab lihtsalt bussi ja tühjendab kohalike inimeste taskuid ja vara. Pean veelkord mainima - PÖÖRANE!
Klasside vaheline käitumine mind ei üllatagi, kuna seda olen juba näinud "mehko seebikatestki"... kuid kurvaks teeb see ikkagi, kui juhtub selline lugu, et üks kohalik elanik keelas oma lastel ja ka laste ihukaitsjatel omavahel rääkimast ja kui laps kord kõnetas oma ihukaitsjat siis sõimas isa: "SELLEGA meie peres ei räägita!"
Nalja sai muidugi nii palju, et itsitasin vahepeal kõht kõveras päris pikalt. Kasvõi see kuidas autor viskab nalja oma keeleõpingute kohta, see kuidas ta tennisetreeneriga suhtles. Ja see kuidas ta arsti juurde minnes peab reageerima nimele: "Kaha Kauu!" Kõik keelelised eripärad nii nagu Kajat segas "donaks" kutsumine ja siis veel "mamitaks", mis tõesti kõlab meile nagu mingi mammi, kes meie tegelikult ju olla ei taha. Aga neile on see täiesti normaalne.
Ühe tõesti asjaliku toidutegemise nipi võrra sain ka targemaks - nimelt, kui soovid teha loomaliha välisfileed grilli peal nii, et ta vintskeks ei jää siis tuleks liha enne grillimist paariks minutiks ananassiviiludevahele panna. Mmmm, seda peab proovima, igatahes kõlab küll väga isuäratavalt. :)
Ja sellest turvamehe loost ei saa ka üle ega ümber. Tõesti uskumatu, et kusagil peab sul pidevalt keegi seljataga kõndima - ma arvasin, et see on ainult filmidiivade asi! :S
Samas, nii nagu raamatust võis lugeda, kui keegi ikka tahab sinu surma siis ei aita aiaga piiratud alal elamine ja tohutute turvameeste armee sind, vaid tullakse ja tapetakse sind ka oma kodu ukse ees lihtsalt ära. Kohutav! :S
Tore, et sealne rahvas on vaatamata nendele õudustele nii heatahtlik ja rõõmus ning lootusrikas. Ei torise-virise ja ei anna alla. Tundub, et nad on tugevad inimesed - no indiaanlased peavadki tugevad olema, kui nad on vaatamata kõigile mis neile on tehtud suutnud ellu jääda. Ja Maiadest me ei räägigi - need on nii müstiline ja tark rahvas. Vahva, kui on võimalus nende elukohti külastada.
Kõik vaatamisväärsused ja kohad millest Kaja rääkis tundusid nii põnevad, tahaks isegi minna dzjunglisse nööridega mäest alla laskma, vulkaani otsa ronida ja ehtsat laavat oma silmaga näha, tohutu kose alla jalutada ja mõnusas soojaveeallikas kümmelda. Muidugi sellised kalju äära peal autodega sõitmised, nii et iga kurvi peal võib tunduda, et kukud kohe alla on päris kõhedust tekitavad, kuid samas põnev kogemus, millest vist ära ei ütleks. :)
Rõõmu tegi see, et autorit see riik nii palju mõjutas ja muutis teda paremuse poole. Kõik eestlaslikud eelarvamused ja hirmud kadusid ja hea oli lugeda, et Kaja ei kartnud enam inimestega suhelda vabalt ja ei kartnud enam vigu teha ja seetõõtu sai ka veel ühe keele suhu! Super tubli! See annab ka mulle lootust, et äkki ikkagi ühel päeval saan ma vene keele endale selgeks, mida mul oleks ka siin Eestis vaja! :)
Raamatu lõpus kirjutab Kaja kudias ta käis ka oma turvamehe Maxi kodus ja nägi, et ta saab ainult 2 korda kuus vett ning elamine on väike. Aga Max ise oli rõõmus ja õnnelik ka selle üle mis tal on. Ainuke soov oli tal see, et ta saaks raha koguda ja veel ühe toa juurde ehitada, et ta kaks poega saaksid oma toa. Max ütles, et tal oleks vaja selleks ainult meie rahas 1000 krooni e. 63,91 eurot. Lugedes lootsin, et äkki Kaja on nii lahke ja annetab Maxile selle raha, kuid kahjuks ei juhtunud see nii. Kuid võibolla Max ei oleks seda raha ka vastu võtnud, ei tea kunagi.
Vaatamata kõigele õuduslugudele on mul tunne, et käin kõigepealt Venetsuelas ära ja võibolla järgmisena läheme Guatemalasse. :) Aitähh Kajale väga toreda lugemise eest! Teen ettepaneku, et kirjutaksid ka edaspidi mõnest vahvast riigist kuhu iganes teie elutee teid viib! Jõudu!

"Mina olen ookean - lapseootel keskkonnateadlase päevik" Sandra Steingraber

Kui seda raamatut lugema hakkasin ei osanud oodata, et see saab olema nii raske. Kõik need keerulised seletused kõikidest ökoloogilistest juhtumitest. Liiga detailne, et oleks olnud nn. mõnus lugeda.
Aga palju uusi teadmisi sain sellegipoolest. Kasvõi seee, kui hull on olnud Jaapanis inimeste elu tänu sellele, et on lastud kemikaalne veekogudesse. Samuti shkeeris mind teada saamine, et kõik need kemikaalid hävitavad ka praegu meie maailma. Õnneks oli hea lugeda, et mõni kemikaal pole kunagi Eestis kasutusel olnud, kuid ikkagi tegi selle raamatu lugemine mind ettevaatlikumaks. Pean tegelikult siiani koguaeg oma kallile mehele korruama, et ta sipelgamürki ei kasutaks vaid äädikat või meresoola sipelgate eemale tõrjumiseks kasutaks.
Tegelikult juba enne selle raamatu lugemist hakkasin ma prügi sorteerima. Mitte küll nii nagu ma unistaks, kuid vähemalt nii palju kui mul võimalik. Aga kilekottide kasutamist mul ei õnnestu kuidagi vähemaks organiseerida. :S Tunnistan, et olen selle kohapealt halb inimene.
Tänu sellele raamatule olen mõelnud ka selle peale, et huvitav millist elu hakkavad meie lapsed elama? Kas mul õnnestub neid kasvatada sellisteks, et nad ei hävita meie maailma? Kasutaks vähem vett, elektrit ja sorteeriks prügi? Eks see ole meie enda teha.
Ma isegi ei taha kirjutada siin nendest jubedatest väärarenguga sündinud lastest mida Sandra väga detailselt analüüsis - miks, kuidas, millal, miks? Oeh, pisar tulbe silma - eks see on sellepärast, et ma ise olen ema ja ma ei tahaks, et keegi midagi sellist peaks oma elus läbi elama. Jube!
Selle raamatu kirjtuamine oli tõesti vajalik - kõikide selliste asjade kirjutamine on vajalik, et inimesed avaksid oma silmad ja ei hävitaks maailma meie ümber. See raamat võiks olla keskkoolis kohustuslik kirjandus, et juba varakult saaksid inimesed aru, kui oluline on elada nii et sa arvestaksid kõigega, mis sinu ümber toimub! Ja loomulikult on see raamat tõesti asjalik nendele kes planeerivad beebisid ja kes on beebiootel ning kõigile emmedele-issidele! Loodan väga, et see raamat jõuab inimesteni ja inimesed muudavad ennast. Mina olen ennast kindlasti muutnud!