"Minu Nepaal" Kaia-Kaire Hunt

Täiesti kohutav. Südant lõhestavalt kohutav! Mitte raamat, vaid see milline elu Nepaalis on. Ma olen totaalselt šhokeeritud ja arvan, et ei saa öösel ka magada, kuna mõtlen kõige selle peale.
Pole keskkoolist saadik geograafia peale mõelnudki ja ka seda kus kohas see Nepaal siis asub? Päris huvitav oli kaarti pealt üles otsida ja uuesti avastada milline see Nepaal siis välja näeb ja kus ta täpsemalt on.
Olen sõpradelt kuulnud, kes on Indias käinud, et seal on tohutult räpane ja poodides naistega ei suhelda, kuigi ostusoovi avaldas just mu sõbranna, vaatamata sellele rääkis müüa siiski vaid tema mees-soost kaaslasega.
Arvan, et ma ei taha kunagi Nepaali sattuda, mind ei kutsu üldse need "jumalikud" mäed, viirukilõhnad, meditatsiooni ja alternatiivmeditsiini maa. Arvan, et see ei ole normaalne, et inimene peab ise oma jalaluu murdu ravima ja see ei ole minu meelest inimlik, et keegi peaks sellist valu üksinda kannatama nii, et abi pole võimalik saada.
See mida autor seal muidugi kohalikele lastele tegi on üllas ja vääriks tunnustust! Lastest on ikka kahju, kui nad on üksi jäänud. See oli ikka tõesti kurb, kuidas üks laps oli oma surnud ema kaisus maganud, kuni ta lõpuks avastati. :´(
Kõige jälestusväärsem oli minu jaoks selle teada saamine kui ajast maas ikka sealne rahvas on. See lugu, kuidas naine oma lapsega kaljuserval turnis ja laps seljast alla kukkus ning puu külge rippuma jäi šokeeris mind kõige rohkem. Minu jaoks on see täiesti mõistmatu, et kuidas ei saa siis last sealt päästa? Ja mis IDIOODID seal külas elavad - et kogu küla rahvas otsustab, et peavad lapse kividega surnuks loopima, et ta nälja või külma pärast sinna ära ei sureks? Minu meelest peaks kogu selle küla elanikud kividega surnuks loopima!!!
Ja muidugi sellest ma ei saa aru, et mis õigusega Nepaali mehed ei tee mitte midagi ja naised peavad kõik nende eest ära tegema? Haiglane rahvas!
Olen küll tolerantne ja üritan erinevatest rahvustest aru saada aga vot nendest ma lihtsalt aru ei saa. Aga võibolla ma ei tahagi aru saada.
Hmm, mis mind veel naerma ajas oli see, et miks autor nimetas oma haamri käsitlemise oskust tulenevat eelkõige sellest et ta on Nõukogude Liidu aegne naine? Mina ei mäleta midagi Nõukogude Liidust kuid oskan sellele vaatamata haamrit kasutada.
Kuid üldiselt oli raamat väga põnevalt üles ehitatud. Mõtlesin pidevalt, et miks ma küll seda loen, kui mind häirivad faktid aina välja vurasid, kuid millegipärast ei saanud ka raamatut sinnapaika jätta ja lugesin ikkagi lõpuni.
Hea meel, et autor leidis midagi enda jaoks Nepaalist ja tunneb selle üle rõõmu! Kindlasti kavatsen ka annetada väikestele lastekodulastele raha, et nad saaksid puuvilju tihedamalt turule ostma minna.